Nii siis, kuskil augusti keskpaikku hakkasime tasapisi liikuma Krimmi poole. Eelnevalt oli meil kokku lepitud, et saame kokku 17. augustil Varssavi rongijaamas ning kuna oli igaühe enda asi, kuidas ta sinna saab ja palju minekuks aega arvestab, siis algas reis igal ühel eri ajal. Meie 19-st inimesest läks suurem enamus häälega, muist bussiga, muist autoga. Mina kuulusin nende “mugavustenautijate” hulka, kes läksid Varssavini autoga, seetõttu ei oska eriti kommenteerida hääletajate seiklusi.
Meie viieliikmeline grupp (Silja, Liina, Külli, Kairi ja Gert) alustas reisi 15. august. Silja juures üritasime oma asju ja ennast suht väikesesse autosse ära mahutada, see võttis kõvasti aega ja mõistust. Lahkusime Silja juurest, jättes väikese Paula õnnetult nutma – nii pidime peaaegu ise ka nutma hakkama… Läbisime õnnelikult Läti ja jõudsime Leetu. Piiridel ei tahetud uskuda, et me ikka Krimmi läheme ja et me üleüldse julgeme Lätist lõuna poole liikuda, sest igal pool pidavat olema üleujutused. Nii pidi vaene Gert iga piiri peal käte ja jalgadega tõestama kes me oleme ja kust tuleme. Trakaisse jõudsime pimedas, tegime väikese jalutuskäigu ümber lossi, kuid me ei näinud eriti midagi ja nii suundusime ööbimiskohta otsima. Leidsime mingi kämpingu ja saime telkimiskoha. Peaaegu õnnestus saada perepilet, sest nägime välja kui ema, isa ja kolmikud ?. Jah, telgi panime üles küll, kuid palavuse tõttu magasime Liina ja Siljaga telgi kõrval.
16. augusti hommikul nautisime võileibu ja võimalust ennast pesta! Ei suutnud kohe ära imestada kuidas Silja suutis oma imeväikesesse kotti ära mahutada kõik eluks vajaliku + teise seljakoti + laudlina!!! Müstika! Bensiini valamisega tekkis pisut probleeme, selle lahendasid kolm inimest, mõned kohvilusikad ja poolik veepudel. Kauem me Leedus ei peatunud, kuna prazdniku tõttu polnud sealt võimalik isegi süüa osta. Jätkasime teekonda Poola poole. Seekord pidime piiril lausa geograafia eksami tegema ja seda ka veel poola keeles. Igal juhul saime sellest jälle Gerdi abiga läbi ja võisime edasi sõita (mina jäin miskipärast templist ilma, kuid see probleeme ei tekitanud). Kerge hirm tuleviku pärast tuli peale kui nägime, et Leedust poola ei läinud peale meie ühtegi autot, samas Poolast Leetu oli sõiduautode rivi pea kilomeetrine. Poolat oli just laastanud tugev tornaado ning me nägime tee ääres maailmalõppu meenutavat pilti: jämedad puud juurtega välja rebitud ja terved metsad pooleks, osad elumajadki olid veidi räsitud. Külastasime ka ühte ilusat surnuaeda, ilu ja puhtus lõid pahviks. Kindlasti jääb meile kõigile Poolat meenutama see vänge hais, mis meid kõikjal sundis aknaid sulgema. Silja üritas poolakate käest teed ööbimiskohta küsida, kuid nad ei mõistnud ühtegi meie poolt pakutud neljast keelest ja vastasid ainult “mõšõmõšõ”, millest ei suutnud jällegi meie aru saada. Pime tuli peale ja nii me keerasime sisse esimesest teeotsast ning hakkasime ööbima. Olime sattunud veekogu äärde, kus mingid poolakad otsustasid lärmakat pidu panna, kuid me ei liikunud paigast.
17. augusti hommikuks olime igatahes elus endiselt, kuid avastasime, et olime ennast suhteliselt prügimäele sisse seadnud ja kiirustasime sealt ruttu minema. Esimese peatuse tegime esimeses bensiinijaamas, et ennast natuke kasida. Ja sinnasamasse tanklasse laotasime laiali oma laudlina ja võtsime kerge eine. Käisime Külliga müüjate käest kuuma vett küsimas, muidugi eelnevalt tuli kätega selgeks teha, misasi on kuum vesi. Tundsime ennast koopainimestena. Aga vee me saime. Nälg kustutatud, suundusime pealinna Beatrice`i juurde. Jätsime auto garaaži ette ja ajasime törts juttu. Siis läksime linna peale omasid otsima.
Kiidan ühistransporti, nii suur ja võõras linn, kuid ikkagi jõudsime igale poole kuhu tahtsime. Vaksalis tabas meid väga ebameeldiv üllatus – selgus, et pilet Simferoopolisse oli neli korda kallim kui me arvestasime. Seisime natuke aega nõutult, siis jalutasime sama nõutult tänavatel kuni leidsime kohaliku geograafia instituudi ja astusime väravast sisse. Üllatus, üllatus! Sealsete põõsaste vahel magasid meie omad eestimaised geograafid Liisi, Mihkel ja Putukas. Ajasime nad üles ja pidasime plaani, et läheme hommikul lähimasse punkti Ukraina piiri ääres ja siis vaatame edasi. Veendunud, et meil ikka on mingi plaan, läksime linnaga tutvuma. Inimesi eriti palju näha ei olnud, kuna paavst viibis parajasti Poolas ja rahvas oli kõik koju telekate ette naelutatud. Beatrice`i juures olid meil juba pehmed asemedki valmis ja käisime korda mööda duši all ning mõtlesime, et naudime veel viimast korda tsivilisatsioonimõnusid, kuid oh ei. Kallid kursakaaslased kupatasid meid vastu ööd vaksalisse. Nii vahetasimegi oma mugavad voodikesed vaksali kivipõranda vastu. Seal kuulsime ka teiste seiklustest, ka seda et Demis ja Kristi olid tänu algajate hääletajate õnnele juba poolteist päeva Varssavis passinud.  Alguses olime üks suur hunnik mingi kassaluugi ees, kust kõik inimesed meist üle ja peale astusid, kuid siis leidsime palju parema koha – rõduga ja puha. Nii me seal magasime, ja pidasime kordamööda poole tunni kaupa valvet.
18. august algas äratusega politsei poolt ja seda väga õigel ajal – pidimegi just rongile jooksma. Suundusime Pržemysli poole. Hävitasime selle 7 tunni jooksul oma viimaseid Eestist kaasa võetud toidujääke. Pržemysli vaikses kohakeses vahetasime rahasid ja saime otsekohe bussi peale. Poola-Ukraina piiril seisime küll oma 1,5 tundi. Mida kaugemale piirist sõitsime, seda enam tekkis tunne, et aega on 10 aastat tagasi keeratud. Kbac-kaljaautod tekitasid nostalgiat. Lvivi jõudes märkasime, et mingeid liikluseeskirju seal küll ei kehtinud. Kellel tugevam masin või karjuvam signaal, sellel eesõigus. Linnas tundsime veelgi enam nostalgiat: jooksime mööda tänavaid ja otsisime defitsiiti (loe: süüa). Maitsesin lonksu kohalikku limonaadi, mille keemilist järelmaikku ei suutnud ka hambapasta kaotada. Vargused on vist Lvivi lahutamatuks osaks. Südaöö paiku saime rongile, mis pidi meid 30 tunni pärast Simferoopolisse viima.
19. august  möödus täielikult rööbastel. Esimesed elamused saime rongi sisenedes. Esiteks olime mööda rongi laiali pillutud, kolmes erinevas vagunis, mida pidime jagama Tšernobõli ohvritega. Selliseid inimesi nähes oli küll ehmatus suur ja me mõtlesime, et kuidas me küll selle pika reisi üle elame. Pilt oli tõesti masendav. Pärast kerget uinakut hommikul paistsid asjad paremas valguses. Saime isegi oma boksi, kus Kristi meile lahkelt hiina turakat õpetas. Enamasti kaardimänguga see päev mööda saadetigi.  Otile õpetas naabrimees kohalikke kombeid, seetõttu sai tema vist päeval isegi magada. Mingit söögipoolist (pirukaid ja arbuuse ja loomulikult jäätist) sai osta avatud rongiaknast. Söögi juurde sobiks rääkida ka arvukatest prussakates. Muidugi peab mainima seda orjastamislepingut, millele me alla kirjutasime. Tegelikult oli see kuidagi seotud linadega, mida me ei kasutanud, kuid ega meie sellest ukrainakeelsest kirjast aru saanud.
20. augusti hommikul kell pool viis väljusime rongist ja lihtsalt seisime - SIMFEROPOLis.Kuuenda päeva hommikuks jõudsime siis Krimmi, seda oli raske uskuda. Hambaid saime pesta vaksali WC-s (loomulikult raha eest, isegi info maksab grivna), kuid hiljem nuhkisime välja ka võimaluse ennast hotellis pesta. See oli tõeline luksus. Päris suure osa päevast istusime niisama vaksalis oma kottide otsas, mängisime kaarte ja ootasime pidevalt üksteist. Vaksali ees pakkusid inimesed öömaja või transporti kuhugi, kuid me suutsime nad eemale peletada faktiga, et meid on 19. Varsti istusime uuesti rongi peale ja läksime Bahtsistserai poole. Plaan oli minna koopasse ehitatud kloostrit vaatama. Kuna linnakesest eriti mingit asjalikku transporti sinna ei liikunud, sebisid hakkajamad meile viis taksot, me võisime seda endale lubada. Meie taksos ei hiilanud keegi erilise vene keele oskusega. Kui meie käest küsiti, kuhu minna, päästis Pille olukorra öeldes monastõrskaja… ja kõik sai selgeks. Tee peal olime ostnud suure hulga arbuuse, see oli meie lõunasöök. Klooster ise polnudki väga suur asi, kuna nägime vaid kahte ruumi ja needki olid üsna kommertslikuks tehtud. Palju suurem elamus oli see, et ronisime suhteliselt järsu mäe otsa mingit väga vana kindlust vaatama. Sinna me sisse küll ei läinud, kuid selle eest käisime ekskursioonil ühes koopas, mille põhjas asus kaev (sellest kaevust tõid omal ajal linnakesele vett teatud kindlad inimesed, kes ei tohtinud kaevu asukohta avaldada, sel otstarbel oli neil keel ära lõigatud). Jätkasime oma ronimisteed ikka kõrgemale ja kõrgemale ning avastasime suurepärase vaate. Seal kõrgel oli ka kitsekarjamaa. Üks kitsedest august välja aetud, jätkasime teekonda allapoole. Eesmärgiks oli jõuda õhtuks järve äärde, mida keegi kuskilt kaugelt oli näinud. Me küll nägime järve, kuid ei osanud aimata, et sinna jõudmine nii raskeks osutub. Pidime läbima kadaka-kibuvitsa torkiva tihniku, ronima üles-alla järskudest nõlvadest ja kui käe julgesid maha panna, olid pärast väga okkaline. Mingil hetkel vaatasime üle kraavi tõtt kahe mägilase ja nende koertega. Pärast seda, kui olime läbinud selle rägastiku, nägime ühelt kõrgemalt kohalt, et seal all oli ka TEE. See pilt, mis meile nüüd avanes meenutas pilti Kaukaasia muinasjuturaamatust: mägine maa nii kaugele kui silm ulatus, loomad karjamaal, laulvad karjalapsed, rohu sees kükitav Silja loomi pildistamas ja päike loojub eemal sillerdava järve taha. Vapustav. Üks osa meist oli küll tihnikusse ära kadunud, kuid nad jõudsid meile kähku järele. Ja täpselt pimedaks jõudsime tõotatud maale, otsisime laagrikoha ja tegime öise supluse. Tähistasime nagu kord ja kohus Eesti Vabariigi aastapäeva: seisime ümber lõkke ja laulsime hümni, päris hästi tuli välja. Öö möödus lageda taeva all. Oli üks sisukamaid päevi.
21.august  Ärgatud, ujutud, söödud tegime jalgsimatka lähima asustatud punktini, kust saaks rongiga Sevastoopolisse. Teele jäid kohalike inimeste eluasemed, mis olid vist savist ja vaiadest ja muust kolast. Keegi märkis, et kohe hüppavad kuskilt relvastatud tšetšeenid välja. Seda õnneks ei juhtunud, leidsime hoopis arbuusimüüja ja sõime oma traditsioonilist lõunat. Jõudsime õigeks ajaks rongile ja sõit läks lahti. Mihkel ja Ott tegid kohalikega tutvust ja rääkisid elust-olust. Simferopolisse jõudes panime oma pakid vetsutädi juurde hoiule ja läksime linnaga tutvuma. Panoraam oli igati asjalik koht, nägime oma silmaga sõda. Kuna turistidele oli pilet kallim, siis olime meie lihtsalt tummad kohalikud ja saime odavamalt. Osa rahvast käis ka akvaariumis, mis oli kindlasti sama huvitav. Õhtuks orienteerusime Hersanessi, see kujunes aeganõudvaks, kuna ühte bussi mahtus umbes 4-5 inimest. Bussipeatuses kohtasime seda sama tädi, kes meiega koos rongis oli. Pole päevagi linnas viibinud kui juba teretatakse… Ja loomulikult ostsime tee pealt hästi palju arbuuse. Marssisime aga uhkelt väravast sisse teadmata, et tegelikult oli seal pilet ka. Ööbisime VI –V sajandil e.m.a ehitatud Kreeka kindluse varemetes. Vahepeal tulid kaks koeraga miilitsat Putukaga juttu puhuma, kuuldes et me oleme seal ainult ühe öö, jäeti meid rahule. Need kes pimedas ujumas käisid, kohtasid esimesi meduuse. See oli ainus öö, kus me natuke vihma saime, seetõttu oli osa meist kilekottidesse pugenud.
22. august Hommikul avastasime, et meie kõrvaltubades magas teisigi kodutuid. Võtsime eine ja läksime jälle erinevates suundadesse. Otsisime türgi turgu, kuid see osutus tavaliseks turuks, kus müüakse Poola kaupa. See-eest uppitasime endid müürile ja nägime ka delfiinide trikke ja seda täiesti tasuta. Sevastoopolis asub ka eestlase Adamsoni tehtud mälestusmärk hukkunud laevadele, selle nägime ka ära. Kohtumispaigaks oli vaksal, haarasime oma kotid ja suundusime bussiga Bepegoboe- eesti küla poole. Mereäärne ala – selgus et on päris mitu Bepegoboe nimelist kohta, mõtlesime neid järjest kammima hakata. Mida kaugemale lõunasse me läksime, seda mägisemaks läks maastik. Kõndisime esimese Bepegoboe poole, paremat kätt kõrged mäed ja vasakul sinine meri ja päike paistis lagipähe. Saime palju kõndida, alguses mäest alla, pärast üles tagasi kuna meid sellesse rikkurite rajooni sisse ei lastud. Veendusime isegi, et nii uhke ei saa Eesti küla ometi olla. Seejärel kõndisime oma 10 km edasi.Tee äär oli täis miilitsaid, sest mingi tähtis isik pidi sealt mööda sõitma. See tähendab, meid kupatati üldse tee pealt ära. Uudishimulikud ronisid puu otsa asjade kulgu jälgima. Nägime nii limusiine kui ka sõjaväemasinaid, isik oli aga nii salastatud, et küsimusele, kes see oli, vastati – “hea inimene”. Teise Bepegoboe juures tabas meid alguses pettumus, sest ühtegi eestlast seal keegi ei tundnud, kuid koht tundus õige olevat – selline tõsine agul. Me leidsime endale päris kena pesakoha, olgugi et mereni jõudmiseks tuli nii sada meetrit allapoole laskuda. Suur pluss oli ka see, et pood oli küllaltki lähedal, no mis siis, et seal müüdi ainult saia, juustu, vett ja jäätist. Tegime jälle suure pajatäie süüa ja heitsime magama kes kuhu.
23. august  Üks osa meist läks kohe hommikul vapralt mägesid vallutama, teine osa jäi tõelisi paradiisi mõnusid nautima. See koht oli tõesti paradiis – päike, munakivirand, kristalselge vesi, rahnud, mille otsas oli mõnus lesida. Toimus ka üks tõsine pesupäev, peale seda nägi meie pesa välja nagu mustlaslaager – kõik puuoksad olid riideid täis. Päris õnnelikult see päev siiski ei möödunud. Kristjan suutis pea ees merepõhja söösta ning sai mõningad haavad õlale. Ja vaprad mägironijad jõudsid tagasi mõnevõrra vaesemalt kui nad olid minnes. Nimelt oli üks seeneline Silja tagavarakoti pihta pannud, loomulikult koos Maarja ja Ivari raha ning Mari fotokaga. Pärast õhtusööki ööbisime samas kohas.
24. august Avastasime hommikul, et sellisest jumala poolt hüljatud paigast ei välju mingit transporti. Tänu Silja aktiivsele organiseerimisele telliti meile ekstra 14-kohaline buss, kuhu pidid mahtuma 19 geograafi, 19 matkakotti ja üks bussijuht – ja mahtusimegi. Jalta bussijaamas leidsime inimese (tegelikult küll leidis tema agent meid), kes oli nõus meid kõiki kaks ööd 50 dollari eest majutama. Meie uus elukoht asus päris kõrgel ja sinna ikka andis nende kottidega ronida. Meile eraldati kolmas korrus majast, see sisaldas nelja imelise vaatega tuba (nii mägedele kui ka tuledes linnale) ning loomulikult WC ja vann. Pärast tutvusmist elukohaga hakkasime tutvuma linnaga. Meie neljaliikmeline grupp näiteks käis laevasõidul ja kaemas kuulsat Pääsupesa lossi, milles on tehtud mitmeid vene õudukaid. Aegajalt kohtusime oma rahvaga kohalikus Ctolovajas, kus oli võimalik paari grivna eest hernesuppi süüa. Ujuda me Jalta supelrannas ei suutnud, kuna meil säilis veel mälestus puhtast merest (laevade poolt tükeldatud meduusid meid ei ahvatlenud). Õhtud meie uues elamises olid väga sisukad, suurem osa sellest kulus vetsujärjekorras seistes. Kuna 19 hinge peale oli üks WC ja üks vann, mis asusid ühes ruumis, polnud harvad juhused kui korraga viibis seal kolm inimest – üks istus potil ja teised pesid ennast, riideid ja nõusid. Kristjan suutis seal vetsu ukse ees matil oma haavu ravides aga magusalt unele suikuda.
25. augusti hommikul jätkusid endiselt vetsujärjekorrad... Rahvas jagunes gruppideks ja leidis endale meelepärast tegevust. Üks võimalus oli külastada botaanikaaeda ????????? ???. Tegime palmide all ja bambuses pilte ja nägime muid huvitavaid taimi, mille nimesid me kahjuks tõlkida ei suutnud. Meid kõikjal saatnud paha poiss Milko väitis pea iga puu kohta, et see on Siberi fucking huinjaa. Igal juhul selles kandis julgesime ka merre ujuma minna, pärast ujumist jäime aga lõõskava päikese käes munakividel magama. Jaltasse tagasi jõudes istusime veel purskkaevu serval ja sõime maisi. Ja üks vähimüüa saatis Külli ja Liina Marsile, et nad tema kaupa ei ostnud. Kohtasime ka Otti, kes oli läinud päeval tubakat otsima, kuid ei leidnud ning suurest kurvastusest murdis ka piibu pooleks.(Tegelikult ma leidsin küll tubakat, aga see oli seal nii erikuradi kallis...) Teiseks õhtuks linnas oli juba kõigil tsivilisatsioonist kopp ees. Põrandale ei saanud ju söögi tegemiseks lõket teha ja hommikuks olid kõik kuumast ja umbsest õhust paistes ning kõige tähtsam - ihkasime looduslikku WC-d.
26. august Pakkisime küll oma kodinad jälle kokku, kuid  Jaltaga veel päris lõplikult hüvasti ei jätnud. Pakid jätsime pakihoidu ja läksime tellitud ekskursioonile Suurde kanjonisse. Algas mitmetunnine bussisõit sinka-vonka teid pidi ühte kõrgemasse tippu – Ai Petr. Kohale jõudes oli ühel osal meist süda paha ja teine osa poolenisti magas veel bussisõidust, seega erilisi emotsioone see kõrgeim punkt meis ei tekitanud. Vat oleks oma jalaga kas või osa sellest teest läbinud, oleks kindlasti teisiti läinud. Kuskil metsas aeti meid bussist välja ning järgnesime giidile, kes rääkis meile seentest ja pähklitest. Nõrgemad, kes olid kanjonisse saabunud kõrgetel kontsadel, andsid varsti alla ja pöördusid tagasi (need polnud loomulikult geograafid!). Kõndisime mööda metsarada, jõime mägijõest vett, ukerdasime jõge ületadas. Kangemad meist, kes ihkasid igaveseks nooreks jääda (Liina, Külli ja Silja), käisid ka 10o –ses Noorusejärves ujumas. See oli nii populaarne koht, et rohkem meid polekski sinna mahtunud. Tagasi sõites külastasime ka ühte juga, mis antud kuival hetkel ei olnudki eriti juga, kuid meile näidati ilusaid pilte ajast, kui seal oli ka vett. Arvasime ühiselt, et oli küll tore matk, kuid nii kõrget hinda see ei väärinud. Tagasi  Jaltasse jõudsime õhtuks. Edasi liikumiseks kasutasime vahelduse mõttes trolli. Õhtu oli küll käes, kuid seiklused ei tahtnud veel mitte lõppeda. Jäime Artekis ööbimiskoha otsimisega jälle öö peale. Teel kohtasime üht daami, kes väitis, et siin läheduses peatub veel üks grupp eestlasi ja viis meid lahkesti kohale. Kui Silja ja Putukas asja lähemalt uurimas käisid, avastasid nad, et need eestlased olid rohkem nagu venelased. Jätkasime otsinguid. Ühel trepil osutas daam sõbralikult maas vedelevale laibale ja soovitas meil mitte sellele peale astuda. Lõpuks jõudsime betooniga ääristatud rannale, kus ei pidanud kartma miilitsa poolt äraajamist. Sinnasamasse randa me merekohina saatel ja kuupaistel end magamiskottidega rivvi seadsimegi ning jäime magama.
27. augustil ärgates tundsime aroome, mis andsid tunnistust lähedal asuvast kemmergust. Mäest üles-alla ronides, läbi võsa ukerdades ja mitu korda ära eksides jõudsime umbes samalaadsesse randa, kus me end kerge võsa all sisse seadsime. Kellel luud-lihased eelmisest mägironimisest ära olid paranenud, suundusid uuesti mägedesse, teised jäid suvitama. Mängiti kaarte, söödi pirukaid ja arbuuse, vedeleti niisama rannas – nagu suvitajad kunagi. Kristjan, Liina ja Silja sõitsid ???asse tagasi, et trollipileteid osta. Alguses mõtlesid nad kuskil pargis mõnusasti öö veeta, kuid siis saabusid tädikesed, kes hakkasid omavahel kakeldes välja selgitama, kes neid kodutuid majutama hakkab. Lõpuks nad leidsid ühe sõbralikuma tädi. Õhtu hakul siginesid meile kahtlased jämedate kuldkettidega naabrid, kes armastasid viina visata. Nad said sõbraks Külli ja Petsuga ning kõik maailmaasjad said sirgeks räägitud, Petsul oli kohe annet kõigiga tuttavaks saada. Külli aga läks meie keelitustest hoolimata selle kahtlase venna seltsis öise linnaga tutvuma. Vahepeal oli saabunud ka mägironijate seltskond ning tundsime ühiselt muret Külli käekäigu pärast. Kui aga tulid mingid inimesed ja käskisid meil korduvalt sealt kiiremas korras jalga lasta, hakkasime juba tõsiselt Küllit taga otsima. Ja sealt ta tuli – astus taksost välja, ühes käes hunnik õhupalle ja teises coca-cola, ise rõõmust särades, ta oli suutnud ära käia koobastes, autodroomil, vahakujude näitusel ning ahvi ja Hitleriga pilti teinud. Kuldketimees ajas tülitajarahvaga pisut juttu ja järsku võisime ööbida, kus tahtsime ja lõket teha ja süüa keeta...Õhtune hirm Külli pärast oli olnud nii suur, et veel ööselgi jooksid mõned paaniliselt rannas ringi ja hüüdsid ahastavalt Küllit. Kristjan nõudis hommikul üleannetult tüdrukult ka seletuskirja oma tegude kohta.
28. august Varased ujujad leidsid randa tulles eest terve hulga uniseid tudengeid ringi sebimas, hambaharjad suus. Pärast väsitavat mägironimist jõudsime tee äärde ja hakkasime ootama trolli, kust paistaksid tuttavad näod. Jätkasime sõitu tagasi Simferopoli poole.  Ühel hetkel, kui Olle oma kotist kaarti üritas otsida, leidis ta, et tema päevituskreem on kotti laiali valgunud. Nii ta siis ulatas meile kõigile erinevaid kreemiseid asju, millega ennast määrida. Kohalikel oli ka väga naljakas. Ja Petsule äriti üks võluv tütarlaps maha, kaasavaraks hulga loomi ja puha. Ta lubas, et ei räägi enam ühegi pärismaalasega. Simferopolis saime jälle natuke aega tuttavas vaksalis passida enne kui sõit Jevpatorijasse alata võis. Pidime äärepealt rongist maha jääma, sest mõned olid unustanud ennast turule kauplema. Üheks rahateenimisvõimaluseks on rongis igasuguseid asju müüa (jäätistest kilekottideni), meile aga laulis seekord üks noormees kitarriga ???? laule. Lisaraha eest tegi eksta meile veel paar lugu. Ta paistis publikuga rahul olevat.  Jevpatorijas asusime kohe soolajärvi otsima. Silja teadis, et peame jõudma mere ja soolajärve vahele, sinna me ka lõpuks jõudsime, kui olime roninud üle müüri, ümber müüri ja sumanud läbi soolajärve. Leidsime ideaalse koha, lisaks merele ja soolajärvele asus sealsamas ka mudajärv, mida me asusime ka kohe järele proovima.(tegelt tundusime olevat üks kahtlane kamp noori pensionäre, kes tulid oma haigusi ravima, pakuti meid nii poolakateks kui ka ameeriklasteks) Mäkerdasime ennast ja teisi üleni mudaga kokku, jooksime rannas ringi ja maadlesime omavahel, nägime välja nagu Tembu-Vembud. Aga Liinal tuli hoopis põssa-tunne peale! Ja Kristjan sai mudalompi peakat hüpates veel mõned vigastused. Seejärel hulpisime ülisoolase järve pinnal, kus liigutada ei olnudki vaja ning siis üritasime soola natuke vähem soolases merevees maha pesta. Ega me end päris puhtaks enam saanudki.(salaja käisime tasulises rannas mageda veega ennast üle loputamas). Ivari seletas ühele suvitajale pikalt ja põhjalikult kuppeltelgi olemusest no ja lebomatte nad ka varem näinud ei olnud. Vaikselt hakkas tekkima üldine koduigatsus, samas oli ka hästi kurb, et reis hakkab läbi saama.
29. august Öö oli olnud oodatust jahedam ja muidugi tuulisem, sest magasime lagedal alal kahe veekogu vahel. Kristjan oli öösel lehvinud nagu tuulelipp. Hakkasime vägisi tulevasele sügisele mõtlema. Käisime ka linnaga tutvumas, ausalt öelda, ega seal eriti millegagi tutvuda polnudki, olid ainult suured korterelamud nagu Annelinnaski ja ei mingit vanalinna. Käisime ainult turul ning Liisi ja Silja ostsid külmakartuses endale soojad käpikud ja sallid. Vajalikud ostud tehtud ja raha otsas, võis jälle randa suvitama minna ja süüa seda, mida olime juba kaks nädalat söönud – arbuusi. Toimus meeletu üksteiselt raha laenamine, veel leidus mõni, kellel oli midagi laenata. Seekord oli õhtusöögiks riis, kuna keegi ei tahtnud enam näha tatart ega makarone.
30. august Uus päev algas juba 2:30 öösel, kuna pidime hakkama rongi peale minema. Miskipärast oli meil öösel maru naljakas ja me naersime kõhud kõveras midagi, mida ma enam ei mäleta. Järgnes tunnike tuima kõndimist pimedatel tänavatel. Kummaline nähtus oli see, et tänavaäärsed putkad olid põhimõtteliselt ööpäevaringselt lahti – tuli lihtsalt leida leti alt magav müüa ja oma soov esitada. Jõudsime perroonile natuke liiga vara, seetõttu keerasid osad meist kohe sinnasamasse magama. Magasime ka rongis ja kuidagi jõudsime hommikuks juba kolmandat korda ??????????isse. Seal istusime kohe uue rongi peale ja alustasime sõitu Lvovi – sammuke lähemale kodule. Järgnesid jälle pikad tunnid kaarte ja malet mängides. Tegime ohtralt plaane järgmiseks reisiks, mõned variandid: Horvaatia, Ungari, Siber (hääletades), Makedoonia, Albaania, Karjala, Rumeenia, Hispaania, Portugal, Gröönimaa, USA, Austraalia (viimased kolm ma loodan, et mitte hääletades). Siin rongis tekkisid ka muud ideed kursaürituste korraldamise suhtes. Jagasime vagunit ohtrate prussakatega. Öösel hirmutati meid ka lutikatega, kuid õnneks osutusid need hoopis tarakanideks. Siinkohal esitaksin ka põneva ronginovelli Marilt.
Tuhanded väikesed pruunid prussakad roomavad mu peal, mu kõrvadest sisse ja nabast välja. Nad uuristavad tuhandeid urge ja koopaid mu kopsu, luudesse, ajju... Üks kõditab vaikselt oma tundlatega mu jalatalda ja meisterdab kanna paksu nahka mõnusa pehme pesa. Teine jällegi proovib lähedast tutvust sobitada mu ninakarvadega. Ta sikutab neid vaikselt ja siis jääb vaikselt muiates vaatama, kuidas ma selle tegevuse peale aevastama hakkan. Kellelegi on ette jäänud minu lümfisõlmed ning ta proovib neid meeleheitlikult lahti harutada. Ennäe, pikapeale õnnestubki. Kaks nende hulgast on asunud veeretama mägedesuurust sapikivi – keskkonnakindel ehitusmaterjal kulub alati marjaks ära. Tegevust jätkub kõigile.
Selline pisut õudust äratav lugu siis.
31. august Kell kaks päeval jõudsime Lvovi. Ja niipea, kui rongilt maha saime, hakkas paanika. Ei leidnud ainsatki bussi, rongi ega muud sõiduvahendit, mis meid kõiki rahuldaks. Olukorra tegi raskeks ka see, et suuremal enamusel oli raha nullis kui mitte miinustes. Ka nälg tegi inimesed vihaseks. Lõpuks leidsime ühe õhtuse bussi, kuhu oli võimalik pileteid saada. Üritasime kõigi peale raha klappida, et piletiraha kokku saada, Külli pani ka oma viimased 50 kopikat mängu. See oli antud olukorras suur abi. Nägime Külliga, kuidas prügikastist suur leek tõusis, meie hakkasime otsima, et mida teha, kuhu pöörduda, aga nägime samas, mida tegid kohalikud: astusid tuimalt mööda, neil oleks ükskõik kui bussijaam ka maha põleks. Nii kõndisime ka meie hämmeldunult edasi. Nii me siis tegime aega parajaks ja istusime pool päeva tänaval. Mari õpetas, et kõige tähtsam on säilitada paanika ja mitte kaotada meeleheidet. Me järgisime seda nõuannet. Jupikaupa suundusime linnaäärsesse bussijaama. See oli tõeline vaatamisväärsus – suurt osa tervest bussijaamast võttis enda alla lühter. Pileteid ostes selgus, et need on isegi odavamad kui meile öeldi. Jooksime kõik tagasisaadud rahaga sööma. Leidsime isegi ühe tsiviliseeritud, ma ütleks kohe säästumarketi, kust oli võimalik osta kõike, mida hing ihaldas. Poest väljudes toimus hirmus kärgatus, mille peale hakkasid tuletõrjeautod ringi sõitma. Veendunud, et me ikka elus oleme, istusime heki taha ja hakkasime kuninglikult sööma. Jaamas asuvas WC-s toimus huvitav tegevus: naised suurendasid oma loomulikke võlusid toppides igasugu tavaari endale riiete alla, suitsuplokke kintsudele jne.
1. september Ületasime piiri, pidime kõik ükshaaval oma kottidega tollist läbi käima ja mingeid ukrainakeelseid blankette täitma. Kell 4 hommikul jätsime oma hääletama hakkavad sõbrad Lublini bussijaama lõdisema ja haigutama, ise sõitsime Varssavisse autole järele. Meie auto rooliluku lõhkumiseks vajasime ka majaperemehe, naabrimehe ja mitmete saevariantide abi. Autol olid pikaaegsest kaldu seismisest ka kummid tühjaks läinud. Kui abivalmid mehed olid masinat veits lähemalt uurinud, ei suutnud nad kohe ära imestada, kuidas me nii kaugele saime. Me mõtlesime, et hakkame selle bensiini, lusikate ja pudelitega võimlema alles siis, kui oleme sellest majast natuke kaugemale jõudnud (ei tahtnud lihtsalt rohkem marki endale kui hulludele eestlastele teha). Tegelikult ei olnud ju autol häda midagi, sõitis teine hästi ja makk mängis ka – igati korralik. Alustasime kiirsõitu Eesti poole, sest kõigil olid juba järgmiseks hommikuks plaanid. Tee pealt võtsime peale ka ühe hääletaja – Kristjani, ja sedasi kuuekesi läbisime Poola, Leedu, Läti ja jõudsime öösel Eesisse. Peaaegu igal piiril kohtusime ka Villu ja Keliniga. Sama päeva lõunaks jõudsid osad meist ka aktusele.
Lõpetuseks veel niipalju, et peale reisi vaevlesid paljud meist erinevate kõhutõbede ja palaviku käes, mida me kokku nimetasime "krimmihaiguseks".
Samas praegu on meie lahedast ja hullumeelsest reisist jäänud megad mälestused. Tundub tõelise geograafi teona. Kari esimese kursuse rebaseid ja üks Putukas võtavad ette ja lähevad omapead Ukrainasse (vene keelt oskasid korralikult vaid Silja ja Putukas, teised pursisid kuidagi...- minule aga andis ajendi valida sügisel vene keel valikaineks). Samas ei oska järgmiseks suveks midagi planeerida, Grimm oli lihtsalt nii lahe- päike, meri, palmid, neegrid (ot-ot-ot oli ka nii või?). Kindlasti tuli seal olles vana vene aeg meelde- sööklad, Lenini kujud, iirised, mis plommid hammastelt välja tõmbavad jne. Seega meenutasime oma lapsepõlve... Meie nõrgeimaks lüliks osutus grupiviisa, mitte grupi suurus. See, et meid oli 19 tagas meile kindlasti suurema turvalisuse.
Ikka ja jälle oma albumit lehitsedes tuleb tahtmine kunagi Grimmi tagasi minna...Võib-olla teeme kunagi ära!!!!